Viin ja Vivaldi

Reede hommik algas ärkamisega kell 9. Kooli polnud, sest olin eelnevalt haige olnud. Pakkisin asjad kokku ja seadsin sammud bussipeatuse poole. Ilm oli ilus ja temperatuur keskmisest kõrgem. Rongi jaamas tavalise kohtumispaiga (McDonaldsi) juures ootasid mind juba kolm rõõmsat nägu, muidugi Ronja (Soome), Lauren (USA) ja Choche (Mehhiko). Grace'i päev oli pikem, nii et tema polnud veel kohale jõudnud, samuti ka Natalia (Mehhiko).

Rongis istusime pool teest põranda peal, sest kohad olid täis. Kuid ega see meid ei pidurdanud. Sai räägitud maast ja ilmast ning veel 10 asjast. Lõpuks sattusin mina mehhiklastega ühte kohta ja sain kuulda ainult hispaania keelset juttu. Viini Hauptbahnhofi jõudes olid meil vastas August (Taani) ja Christoph (kohalik). 

Ootasime veel tunnikese kuni kõik kohal olid ning siis suundusime mina, Lauren, Grace ja Christoph oma ööbimiskohta. Christoph oli meile teejuhiks kaasas. Peale seda läksime Museumsquartieri, kus kohtusime ülejäänutega. Kontserdile minejad seadsid sammud Karlskirche poole. Konterdiks oli Vivaldi "Neli aastaaega". Karlskirche + Vivaldi + super seltskond = perfektne õhtu. 

Karlskirche

Laupäeval ärkas Lauren kaheksa paiku üles ja ütles, et magada saab hiljemgi, aga Viini tihti ei satu. Kell kümme hakkasime Laureni tuttavaga Viinis ringi jalutama ja tähtsamate vaatamisväärsustega tutvuma. Igale ühele oma ehk Grace sai näha parimat šoppingu tänavat, Lauren avastas Leopoldi muuseumi ja mina nägin oma silmaga Schönbrunni ära ning maitsesin Sachertorti. 

Sachertorte

Viini ooperiteater

Schönbrunnis

Schönbrunn

Grace'i šoppamistänav

Õhtupoolikul sõime Laureni tuttava poisssõbra õeperega Bosnja restoranis, sest nad on pärist Bosnia ja Hertsegoviinast. Hiljem kohtusime jälle vahetusõpilastega ja ajasime juttu :D

Kui keegi ütleb, et Viini dialekt on raske, siis tulgu Linzi. Viinis sain esimest korda tunda ennast mitte rumalana, sest seal pole dialekti ollagi. Avastasin, et ma saan aru rohkemast kui ma arvata oskasin. 

Pühapäeval seadsime sammud Viini metsa (Vienna Woods), kus matkasime natukene. Künka tippu jõudes tegime pilte ja jõime kuuma kakod ning sõime juustukooki. Peale matka astusime metroo peale ja sõitsime Viini Westbahnhofi. 

Tagasi teel oli rong jälle silmini täis.

Õhtul koju jõudes ootas aga ees esimene rahvatantsu "trenn", kuhu ma ka Choche kaasa vedasin, kuigi tema oli väga väsinud, sest mehhiklased ööbisid ühes kohas... Kohalik rahvatants on väga lihtne ja kui sa polkat ning valssi oskad, siis tantsud selged. Minu esimene trenn jääb ka mu viimaseks trenniks, sest esiteks polnud seal midagi õppida ja teiseks oli mu tantsupartner 65-aastane vanem härra ning seltskond ise 50+. 

Täna, kolmapäeval on Austria rahvuspäev. Seda siin väga ei tähistata. Meie käisime hostperega Tšehhis odavat toitu ja sokke nautimas. Väga meeldiv päev oli!

Tschüss, 

Anu 

PS! Ühel neljapäeval käisime Chochega ka Höhenrauschis (muuseum Linzi katustel).